Improvisatsioon

Improvisatsioon on loominguline tegevus, mille käigus luuakse ideed, helid või liikumine kohapeal ning eelnevat kavandit või kirjalikku skripti ei järgita.

Muusikas tähendab improvisatsioon ideede, meloodiate ja rütmide kohest loomist. See võib hõlmata soolo- või ansambelloomingut ning sageli piirdub teatud akordi või rütmiraamiga. Improvisatsioon on olnud oluline paljudes traditsioonides, eriti džässis ja rahvamuusikas, ning leidis laialdast kasutust ka varasemas muusikapäris, kus püsiva notatsioonide süsteemid ei olnud veel levinud.

Teatris ja tantsus tähendab improvisatsioon lavastuslikku protsessi, kus näitlejad või koreograafid reageerivad üksteisele ja publiku tähelepanule ning arendavad stseeni lennult. See soodustab koostööd, reageerimisvõimet ja olukorra kiiret rakendamist.

Põhiprintsiibid ja tehnikad hõlmavad aktiivset kuulamist, vastastikust toetamist ja koosloomimist. Üks levinud põhimõte on "jah, ja" (yes, and), mis julgustab ideede aktsepteerimist ja nende arendamist. Praktikas kasutatakse mänge ja struktuurialaseid harjutusi, mis aitavad meeskonnal kiiresti struktuuri leida ja ideid uurida.

Ajalugu ja kohaldamine: improvisatsioon on olnud osa mitmesugustest kunstivooludest sajandeid. Kaasaegne improvisatsioon arenes tugevalt 20. sajandil teatri- ja koomikakoolide kaudu ning on tänapäeval levinud koolitusena loovuse ja koostöö arendamiseks.