IRspektroskoopiaga

IR-spektroskoopiaga (infrapunakemip)? on analüütiline meetod, mis uurib molekulide võnkumiste vibratsioonide energiaabsorptsiooni infrapunakiirgusele. Nende vibratsioonide sagedused on seotud keemilise struktuuriga, mistõttu IR-spektroskoopia annab teavet aine keemilise koostise ja sidemete kohta.

Peamine instrumentatsioon on FTIR-spektromeeter (Fourier-transform infrared). See mõõdab valguse transmittatsiooni või absorptsiooni ja teisendab selle spektriks. Vahemik ulatub tavaliselt umbes 4000–400 cm⁻¹, hõlmates peamisi molekulaarseid vibratsioone. Detektoriteks kasutatakse DTGS- või MCT-tüüpi sensoreid. Proovid võivad olla vedelad, tahked või gaasilised. Proovide analüüsimiseks kasutatakse sageli ATR-i (attenuated total reflectance) või DRIFTS-tehnikaid, mis võimaldavad prooviga kontaktis olevaid pindasid analüüsida ilma keeruka ettevalmistuseta.

Rakendused on laialdased: IR-spektroskoopiat kasutatakse peamiselt ainete identifitseerimiseks ja kvaliteedikontrolliks, sealhulgas polümeeride, ravimite, toiduainevaldkonna ning keskkonnaseire puhul. Funktsionaalsed rühmad annavad iseloomulikke absorptsioonipeakaid ning fingerprint-region (ligikaudu 1500–500 cm⁻¹) aitab eristada sarnaseid aineid.

Eelised ja piirangud: meetod on kiire, peaaegu mitte-destruktiivne ja ülipaljude proovide jaoks sobiv. Piiranguteks on keerukate segude puhul peegeldunud või kattunud signaalid, vee ja CO2 absorptsioon ning vajadus kalibreerimise ja sobivate analüüsiandmete järele.

Tulemuste tõlgendamisel kasutatakse kirjandust ja andmebaase (nt NIST, SDBS) ning sobivat tarkvara spektri võrdlemiseks ja kvantitatiivseks analüüsiks. IR-spektroskoopia on seega oluline tööriist keemilises laboratooriumis, tööstuses ja uurimistöös.