Hüpnotikud

Hüpnotikud on ravimite rühm, mis tekitab sedatsiooni ja aitab inimestel magama või parandada und. Neid kasutatakse peamiselt lühiajaliseks unetuse raviks ning mõnel juhul anestesioloogiaga seotud ettevalmistustes või ärevuse leevendamisel.

Peamised klassid hõlmavad bensodiasepiine ja mitte-bensodiasepiini hüpnotikume. Bensodiasepiinid (näiteks temazepam, lorazepam, diazepam) tugevdavad GABA-ergilist toimet ja kiirendavad und. Mitte-bensodiasepiini hüpnotikumid (zolpidem, zaleplon, eszopiclone) pakuvad sageli sarnast toimet, kuid erinevad mõne retseptori osas ja võivad põhjustada vähem liigset päevast unisust. Lisaks on olemas melatoninergilised ained (ramelteon) ja orexinireceptorite antagonistid (suvorexant), mis toimivad erinevate unetsüklite mehhanismide kaudu. Mõningatel juhtudel kasutatakse sedatiiv-haiglaravi kontekstis ka histamiinijuhte (nt sedatiivsed antihistamiinid).

Toimemehhanismid varieeruvad, kuid paljusid hüpnotikuid iseloomustab GABA-A retseptoritel toimimine, mis suurendab inhibeerivat närviaktiivsust ja soodustab uinumist ning unetsükli kinnistumist. Uuemad ained võivad rõhutada teisi teid, näiteks melatoninergilisi või orexiiniretsimente, mis reguleerivad tsirkadiaanseid rütme ja ärkvelolekut.

Kasutus- ja ohutusteave: hüpnotikute kasutamine on üldiselt piiratud ajaga ja arsti järelevalve all. Võimalikud riskid hõlmavad tolerantsust, sõltuvust, järgnevuse insomnia puhkemist, kognitiivseid ja motoorseid häireid ning koostoimeid alkoholiga. Üleannustamine võib olla ohtlik, eriti koos teiste depressantidega. Enamikku hüpnotikuid kontrollitakse reguleerimise kaudu ja nende pikaajaline kasutamine nõuab hoolikat hindamist.