Hüperesteetiat

Hüperesteetiat ehk hüperesteesia on sensoorsete stiimulite suurenenud tundlikkus. Inimesel võib kerged stiimulid, nagu puudutus, temperatuuri muutused või valgus, tekitada tugevama või valuliku aistinguta. Sageli on see üldine või lokaliseeritud ning võib kaasneda parestesiad või düsesteesiad.

Oluline on eristada hüperesteesiat hüperalgeesiast – suurenenud valu tekib tavalisest väiksema või kahjutuma stiimuli puhul.

Põhjused võivad olla perifeersed närvide kahjustused (neuropaatia), kesknärvisüsteemi haigused (nt multipla skleroos), põletikulised või infektsioonilised seisundid (nt herpes zoster ja postherpetiline neuralgia), traumad, metaboolsed haigused (diabeet) ning mõnikord kroonilised valusündroomid või psühholoogilised tegurid.

Diagnoos põhineb anamneesi ja neuroloogilise läbivaatuse põhjal. Vajadusel tehakse kvantitatiivset senso-testimist (QST), närvide juhtivushindamist (NCS/EMG) ning pildistavaid uuringuid (MRI), et välistada teised neuroloogilised seisundid.

Ravi keskendub põhjuse ravile ja sümptomite leevendamisele. Kasutada võivad olla neuropaatilise valu ravimid (gabapentinoidid nagu gabapentin ja pregabalin; duloksetiin; mõnel juhul tritsüklilised antidepressandid), lokaalsed vahendid (lidokaiiniplaastrid, kapsaisiini kreem), füsioteraapia ja desensitseerivad harjutused. Vajadusel kaalutakse neuromodulatsiooni või blokaatide kasutamist.

Prognoos on haigusseisundist sõltuv ja võib olla varieeruv; mõnedel juhtudel taanduvad sümptomid põhjuse kontrolli all, teistel võivad need püsida.