Hüdrogeenilised

Hüdrogeenilised on ained või materjalid, mis on läbinud vesiniku lisamise protsessi ehk hüdrogeenimise. Reaktsioonis lisatakse vesinikku (H2) orgaanilistele ühenditele, tavaliselt katalüütilise reaktsiooni all. Hüdrogeenimiseks kasutatakse tihti kõrge rõhu ja temperatuuri ning erinevaid katalüsaatoreid, näiteks nikli (Ni), platina (Pt) või palladiumi (Pd).

Hüdrogeenimise peamised rakendused kuuluvad nii toidu- kui ka tööstuslikku valdkonda. Toidutööstuses muudetakse vedelad taimeõlid tahkesteks või pooltahkesteks, mis võimaldab kauakestvust ja paremat koostist; klassikaline näide on margariin. Osaline hüdrogeenimine võib tekitada transrasvhappeid, mis on tervisele seostatud riskidega; täielik hüdrogeenimine suurendab küllastunud rasvhapete osakaalu.

Tööstuslikult kasutatakse vesiniku lisamist ka nafta- ja keemiatööstuses: hidromohedustust (hydrotreating) ja hüdrokrakkimist (hydrocracking), mille eesmärk on toimivuse parandamine, lisa koostisosade eemaldamine (nt väävel) ning raskemate süsivesinike eraldamine. Need protsessid suurendavad stabiilsust, puhastavad tooteid ja muudetavad omadusi.

Ajaloos on hüdrogeenimine tähistanud murret toiduaine tööstuses: 20. sajandi alguses kirjeldas saksa keemik Wilhelm Normann hüdrogeenimise meetodit, mille tulemusel hakati tootma margariini ja teisi hüdrogeenitud rasvatooteid. Hüdrogeenilistel ainetel on jätkuvalt suur mõjukus nii tootmises kui teaduses, kuid tervise ning keskkonna hindamiste tõttu uuritakse ja reguleeritakse trans- ja küllastunud rasvhapete teket ning kasutamist.