Hüdrofoobsuse

Hüdrofoobsus on molekulide või molekulide osade omadus, mis tekitab veega kokkupuutes eelistuse mittekujutuda veega. Hüdrofoobsed ained on tavaliselt mittpolarid või madala polaarusega ning neil on vees madal lahustuvus. Hüdrofoobne interaktsioon tekib, kui veemolekulid vabastavad organiseeritud vett ümbritseva mikrokeskkonna ja hüdrofoobse aine ümber tekib vaba ruumi, mis viib entropia suurenemiseni ning kus hüdrofoobsed piirkonnad kogunevad üksteise juurde.

Mõõtmine ja näited: Hüdrofoobsust hinnatakse peamiselt pinnapesukaudega: näiteks kõrgem kontaktnurk tilga jaotamisel pinnal näitab suuremat hüdrofoobsust. Tehnilises keeles kasutatakse sageli jaotust moodustavate parameetrite hinnangut, nagu ühik LogP (octanooli-vete jaotumiste koefitsient), mis kirjeldab aine polariteeti vees lahustuvuse ja orgaanilistes lahustites. Hüdrofoobsed piirkonnad on tavaliselt osa molekuli tiigist, mis püüab pinnale jääda või moodustada membraanide sisemisi sfääre.

Roll bioloogias ja materjalides: Hüdrofoobsus mängib keskset rolli valkude foldimises, lipiidmembraanide koostises ja ravimite jaotumises organismis. See omadus kinnitab end ka tehnoloogilistes rakendustes, kus hüdrofoobsed pinnad annavad vett hülgavaid, määrdumist vähendavaid või isepuhastuvaid omadusi (nt lotus-efekt). Hüdrofoobsus on seega alus paljude looduslike ja sünteetiliste süsteemide käitumise mõistmiseks.