Hoolitsemine

Hoolitsemine on lapse või noorte ajutine või püsiv isoleerimine ning eemaldamine ühiskonnast või pereelust, tavaliselt selleks, et kaitsta või parandada nende käitumist ning edendada nende arengut. Sõna "hoolitsemine" võib viidata nii positiivsele hoolivusele ja toetusele kui ka restriktsioonidele ja karistustele, olenevalt kontekstist.

Hoolitsemise praktika võib toimuda erinevates vormides ja keskkondades, sealhulgas kasvatusasutustes, kohtutes või perekondlikes olukordades. Näiteks võib seda kasutada noorteinstitutsioonides, kus tegevus hõlmab näiteks ajutist või püsivat paigutust hooldekodudesse või spetsiaalsetesse hooldusasutustesse, et tegeleda käitumisprobleemide või vajadustega, mida pere või kogukond ei suuda iseseisvalt toetada.

Hoolitsemise eesmärkideks on sageli riskide maandamine ning lapse või noore ohutumasse ja toetavasse keskkonda suunamine. Kuid selle meetodi kriitikad hõlmavad tihti küsimusi selle mõju ja õiguspärasuse kohta, eriti kui hoolitsemine toimub sunduslikult või ilma lapse nõusolekuta.

Seadusandluses ja sotsiaaltöö praktikas on rõhutatud hoolitsemise eetilist ja õiguspärast teostust, rõhutades hooldavate äride vastutust ning vajadust tagada laste ja noorte õigused ning heaolu. Eestis ning teistes riikides on hoolitsemine reguleeritud vastavate õigusaktidega ning seda peetakse üheks osaks laiemast sotsiaaltöö ja perekaitse süsteemist.