Hibernatsioon

Hibernatsioon on talveperioodil toimiv pikaajaline ellujäämise seisund, mille eesmärk on energiavarude sääst. Selle ajal langeb ainevahetus, kehatemperatuur ning hingamise ja südametegevuse kiirus ning loom kasutab peamiselt talletatud rasvavarusid. Hibernatsioon võib kesta nädalaid kuni mitmeid kuusi ja sageli sisaldab korduvaid sügavaid ärkamisi.

Ettevalmistus algab sügisel: loom kogub rasva, vähendab aktiivsust ja valmistub pikkadeks perioodideks toidupuuduse ajal. Sisenemine talveunemisse on järkjärguline; metaboolsed protsessid aeglustuvad ning loom võib olla unepuhkustes või kergete uinakute vahel. Ärkamine toimub kevadel ning järgnev aktiivsus ja toitumine normaliseeruvad järk-järgult.

Hibernatsioon on levinud peamiselt väikestes imetajates ning mõnel linnu- ja nahkhiire liigil. Näideteks on hiired, marmotid ja nahkhiired. Suuremate liikide puhul võib talveunne olla vähem sügav või lühem; energiakulutuse vähendamine külmades tingimustes on siiski ühine tunnus.

Torpoor või lühiajaline metaboolne langus ehk torpor erineb hibernatsioonist: torpor on lühem ja võib kesta vaid öö või mõnda päeva, samas kui hibernatsioon on pikemaajaline ja sügavam. Mõisted võivad liigiti kattuda.

Inimestel loomulikku hibernatsiooni ei ole; uuringud keskenduvad potentsiaalsetele meditsiinilistele ja kosmoseuuringute rakendustele ning pikaajalisel taastumisel.