Hariduspsühholoogia

Hariduspsühholoogia on psühholoogia haridusalaste nähtuste uurimine ning õppe- ja kasvuprotsesside mõistmine koolides ja muudes õpikeskkondades. Uuritakse, kuidas inimese kognitiivne areng, mälu, tähelepanu, probleemide lahendamine ja metakognitsioon mõjutavad õppimist ning kuidas motivatsioon, emotsioonid ja sotsiaalsed suhted õpitegevust suunavad. Hariduspsühholoogia hõlmab nii õpilaste kui ka õpetajate käitumise ja heaolu tegureid ning vaadeldakse ka erivajadustega õpilaste kaasamist ja eripedagoogilisi küsimusi.

Teoreetilised suunad ja keskendumised põhinevad erinevatel psühholoogia traditsioonidel. Kognitiivses arengus ning õppimises rõhutatakse näiteks Piaget ja Bruneri ideid konstruktivismist, mis näeb õppimist aktiivse ideede ehitamisena. Sotsiaal-kultuuriline lähenemine, mida esindab Vygotsky, toob esile sotsiaalseks ning kultuuriliseks kontekstiks kujunemise ja juhendi rolli. Käitumust jälgivad ja kujundavad nähtused seovad koolikeskkonna sagedasti käitumuslike mõjuritega, mida on esindanud Skinneri ja hilisemate õpikeskkonnade kontseptsioonid. Motivatsiooni ja enesedistsipliini teooriad hõlmavad eneseregulatsiooni, eesmärkide seadmist ja õpioskuste arendamist.

Praktikas rakendub hariduspsühholoogia õppetöö kavandamises, hindamises ja õpetajatöö professionaalses arengus. Tegemist on andmepõhise, eetilise ja kaasava lähenemisega, mis püüab optimeerida õpikeskkondi, kohandada õpetust erinevate õppijate vajadustega ning pakkuda tõenduspõhiseid strateegiaid klassiruumis, eripedagoogikas ja koolikorralduses.