Haigusprotsesse

Haigusprotsessid ehk patoloogilised mehhanismid, mis viivad keha normaalsete funktsioonide muutuseni haiguslikul kujul. Need protsessid tekivad sageli kahjustusest või väljastpoolt võetud kahjulikkustest ning võivad pärineda infektsioonidest, vigastustest, toksiliste ainete mõjust, autoimmuunreaktsioonidest või geneetilistest defektidest. Haigusprotsessid võivad olla ägedad või kroonilised ning neid kirjeldatakse sageli nii etioloogia kui patogeneesi tasandil, et mõista haiguse kulgu ja võimalikke ravivõimalusi.

Kahjustus käivitab rakulised mehhanismid: energiavarude ammendumine, rakumembraanide kahjustus, valkude ja lipiidide oksüdatiivne lagunemine ning vajaduse korral apoptoos või nekroos. Järgneb põletikuline vastus, mille eesmärk on kahju neutraliseerimine ja kudede parandamine. Äge põletik on tavaliselt lühiajaline ja jätkub kui kahju allikaga; krooniline põletik tekib pikaajalisest kahjustusest või ebaõigest kontrollist.

Haigusprotsesse klassifitseeritakse peamiselt suurimate mehhanismide alusel: põletikulised (äge ja krooniline); degeneratiivsed ja düstroofilised; reparatiivsed ja remodelleeruvad (fibroos ja cicatrisation); neoplastilised protsessid. Protsesside vahel võib esineda segavaid või üleminevaid vorme.

Diagnostikimine põhineb anamneesil, kliinilisel läbivaatel ning lisatestidel nagu laboratoorsed uurimised ja pildiuuringud. Ravi keskendub põhjuse kõrvaldamisele, põletiku kontrollile ning kudede parandi ja funktsiooni taastamisele. Haigusprotsesside mõistmine aitab prognoosida kulgu, ennetada tüsistusi ja valida sobivaid ravistrateegiaid.