Hüperaktiivsusega

Hüperaktiivsusega on kirjeldus inimese motoorse aktiivsuse liigsest tasemest ning raskustest vaikides püsida ja impulsiivsuse ilmingutes. See ei ole eraldi diagnoos, vaid sümptomite kogum, mida sageli seostatakse ADHD-ga (attention-deficit/hyperactivity disorder).

ADHD on neurodevelopmentaalne häire, mis tekib varases lapseeas ning võib kesta täiskasvanueas. Selle peamised tunnused on tähelepanupuudulikkus, hüperaktiivsus ja impulsiivsus; sümptomid võivad esineda erinevates kombinatsioonides ja erineva raskusastmega.

Hüperaktiivsuse ilmingud hõlmavad motoorse rahutust (pidev liikumine, jalgade või käte vilkumine), raskusi vaikides püsida, liigset jutustamist ning impulsiivseid reaktsioone (katkestused, ooteaegadega raskused). Sümptomid võivad ilmneda erinevatel eluperioodidel ja mõnikord segunevad teistega, näiteks õppimisraskuste või ärevusega.

Diagnoos tehakse kliinilise hindamise teel, mis põhineb ametlikel kriteeriumidel (DSM-5 või ICD-11). Sümptomid peavad olema ilmnenud enne 12. eluaastat ning põhjustama märkimisväärset toimimise halvenemist erinevates keskkondades, näiteks koolis ja kodus. Hinnang hõlmab vanemate ja õpetajate küsimustikke ning teiste võimalike põhjuste välistamist.

Ravi on sageli multidistsiplinaarne ja hõlmab psühhosotsiaalset tuge, käitumisteraapiat ja kooli kohandusi. Vajadusel kasutatakse ravimteraapiat: stimulantide (metüülfenidaat, amphetamineid sisaldavad ravimid) või mitte-stimulantide (atomoksetiin, guanfiin) vormis. Ravivõimalused valitakse individuaalselt arsti ja pere nõuandel, kõrvaltoimed tuleb jälgida.

Prognoos sõltub varajasest sekkumisest ja saabuva toetusest. Paljudele parandab sobiv ravi ja tugimeetmed funktsioneerimist ning elukvaliteeti, kuid mõnel jätkuvad hüperaktiivsuse tunnused ka täiskasvanueas.