Häälastruktuurianalüüsi

Häälastruktuurianalüüs ehk häälemoodianalüüs on meetod, mida kasutatakse helisignaalide, eriti inimkõne ja muusika analüüsimiseks. Selle eesmärk on mõista heli sisemist struktuuri ja omadusi, eraldades selle erinevateks komponentideks või parameetriteks. Peamised uurimisvaldkonnad hõlmavad helikõrgust, helitugevust, tämbrit ja kestust, samuti nende muutusi aja jooksul.

Analüüsi käigus tuvastatakse erinevaid helisid ja nende omadusi, mis aitavad kirjeldada helisignaali. Näiteks kõne puhul võib häälastruktuurianalüüs aidata eristada vokaale ja konsonante, tuvastada intonatsiooni ja rõhu asetust ning analüüsida emotsionaalset seisundit hääle kaudu. Muusikas võib see aidata identifitseerida noote, akorde, rütme ja meloodilisi liine.

Tehniliselt kasutatakse häälastruktuurianalüüsiks mitmesuguseid signaalitöötlustehnikaid. Levinud meetodid hõlmavad Fourier' teisendust spektrianalüüsiks, mel-sagedusskaalat (MFCC) kõne töötlemiseks, samuti erinevaid filtreerimistehnikaid ja statistilisi meetodeid. Analüüsi tulemused esitatakse sageli graafiliselt või numbriliste parameetritena.

Häälastruktuurianalüüs leiab rakendusi mitmes valdkonnas, sealhulgas kõnetehnoloogias (kõnetuvastus, kõnesüntees, häälepõhine tuvastus), meditsiinis (haiguste diagnostika hääle abil, näiteks Parkinsoni tõbi või depressioon), muusikateaduses ja helidisainis. Samuti on see oluline tööriist fonetikas ja lingvistikas, et uurida keele hääldust ja struktuuri.