Geenimõõdeldavuse

Geenimõõdeldavus viitab meetodile, mida kasutatakse geenide mõju kvantifitseerimiseks fenotüübilises variatsioonis. See on statistiline kontseptsioon, mis aitab mõista, kui suurt osa organismis täheldatavast muutlikkusest mingis omaduses saab omistada geneetilistele erinevustele populatsioonis. Geenimõõdeldavust ei tohiks segi ajada geneetilise determinismiga, mis väidab, et geenid määravad omadused täielikult. Selle asemel rõhutab geenimõõdeldavus geneetiliste tegurite panust olemasolevasse varieeruvusse keskkonnamõjude kõrval.

Geenimõõdeldavust väljendatakse tavaliselt arvuna vahemikus 0 kuni 1, kus 1 tähendab, et kogu fenotüübiline variatsioon on tingitud geneetilistest erinevustest, ja 0 tähendab, et kogu variatsioon on tingitud keskkonnamõjudest. Kõrge geenimõõdeldavus tähendab, et geneetilised tegurid mängivad olulist rolli omaduse kujunemisel. Madal geenimõõdeldavus viitab sellele, et keskkonnamõjud on selle omaduse varieeruvuse peamised tegurid.

Selle mõiste rakendused on laialdased, sealhulgas põllumajanduses, et parandada põllukultuuride ja kariloomade tõuaretust, samuti meditsiinis, et uurida haiguste geneetilist alust ja nende võimalikku ravivõimalust. Geenimõõdeldavuse mõistmine aitab teadlastel paremini prognoosida, kui tõhusalt saavad populatsioonid vastata looduslikule valikule või kunstlikule valikule. Oluline on märkida, et geenimõõdeldavus on populatsioonisisese ja keskkonnaga seotud mõõt ning seda ei saa otseselt rakendada üksikisikutele.