Filosilikaatidele

Filosilikaatidele, tuntud ka kui kihtsilikaadid, on suurim ja üks olulisemaid mineraalide rühmi. Nende struktuuri aluseks on ränidioksiidi tetraeedrid (SiO4), mis on ühendatud kahes mõõtmes, moodustades õhukesed, tasapinnalised kihid. Iga tetraeedri neli hapniku aatomit jagunevad ümbritsevate tetraeedritega, mis loob stabiilse kaheksamõõtmelise võrgustiku. Need kihid on omavahel seotud peamiselt van der Waalsi jõududega või iooniliste sidemetega, mis võimaldab erinevatel mineraalidel kihistruktuuris paikneda, nagu näiteks metalliioonid või veemolekulid.

Tänu oma kihilisele struktuurile on filosilikaatidel sageli iseloomulikud füüsikalised omadused, sealhulgas lõhenemine õhukesteks lehtedeks või helvesteks. Paljud neist mineraalidest on pehmed ja plastilised. Levinuimateks filosilikaatideks on vilgud, savimineraalid (nt. talk, kaoliniit, illiit), kloriit ja serpentiin. Neid leidub laialdaselt maakoores, nii settekivimites kui ka moondekivimites ja tardkivimites.

Filosilikaatidel on arvukalt praktilisi rakendusi. Vilke kasutatakse elektriisolatsioonimaterjalides ja täiteainetes, savimineraale aga ehitusmaterjalides (tellised, keraamika), paberi tootmises, kosmeetikas ja ravimites. Mõned savimineraalid mängivad olulist rolli mullatekkeprotsessides ja vee puhastamisel. Seega on filosilikaatide mõistmine oluline nii geoloogias, materjaliteaduses kui ka keskkonnateadustes.