Faasiülemineku

Faasiülemineku ehk faasisiirde mõiste kirjeldab füüsikalise süsteemi muutumist ühest olekust teise. Levinumad näited on vee muutumine jääks (tahke faas) või auruks (gaasiline faas) temperatuuri või rõhu muutudes. Neid üleminekuid iseloomustavad järsud muutused süsteemi omadustes, nagu tihedus, soojusjuhtivus või magnetilised omadused. Faasiüleminekud võivad olla pöörduvad, näiteks vee jäätumine ja sulamine, või mittepöörduvad, kuigi enamik füüsikalisi faasiüleminekuid on pöörduvad.

Faasiüleminekuid liigitatakse sageli vastavalt nende termodünaamilistele omadustele. Esimese järgu faasiüleminekud hõlmavad entalpia muutust, nagu sulamine või keemine. Nendega kaasneb soojuse imendumine või eraldumine. Teise järgu faasiüleminekud ei hõlma entalpia muutust, kuid muutuvad teised termodünaamilised suurused, nagu soojusmahtuvus. Sellised üleminekud on näiteks üleminekud magnetilistest olekutest mittemagnetilistesse ehk Curie punktis või üleminekud normaaljuhtivast olekust ülijuhtivasse.

Faasiüleminekud on olulised paljudes teadus- ja tehnoloogiavaldkondades, alates materjaliteadusest ja termodünaamika uurimisest kuni meteoroloogia ja astronoomiani. Nende mõistmine on kriitilise tähtsusega paljude looduslike nähtuste ja tehnoloogiliste protsesside selgitamisel. Näiteks mängivad faasiüleminekud rolli pilvede tekkes, metallide töötlemisel ja moodsate elektrooniliste seadmete arendamisel.