Elukogemusest

Elukogemusest tähistab mõistet, mille alla kuuluvad teadmised ja oskused, mida inimene omandab eluteel kogemuste kaudu, mitte pelgalt koolituse või teoreetilise õppimise tulemusena. See hõlmab nii praktilist, otseselt rakendatavat teadmist kui ka peidetud (tacit) teadmist, mis tekib kogemuste analüüsimise ja otsuste tegemise kaudu.

Elukogemust iseloomustab võime hinnata sotsiaalseid suhteid, riskide hindamist, otsuste tegemist ning kohanemist muutuvates oludes. See hõlmab emotsionaalset intelligentsust, vastupidavust ja eetilist arutelu. Teadmised pärinevad erinevatest eluvaldkondadest, sealhulgas perekonna, töö, kooli ja kultuurikogemustest.

Õppe- ja töökontekstis kasutatakse elukogemust sageli kui lähtepunkt reflektiivseks praktikaks ning kogemuste põhist õppimiseks. Sellest räägitakse sageli kui elukogemuste õppimisest. Selle raames on oluline Kolbi kogemuste õppimise tsükkel: konkreetne kogemus, reflektiivne vaatlus, abstraktne mõistlus ja aktiivne katsetamine uutes olukordades.

Elukogemusel on piirangud: see on suuresti subjektiivne ja kontekstispetsiifiline ning ei pruugi generaliseeruda kõigile olukordadele. Samuti võib mälu olla vigane või kallutatud. Kõige parema tulemuse annab, kui elu kogemused kombineerida kriitilise mõtlemise ja formaalse teadmisega.

Kokkuvõte: elukogemus on sageli väärtuslik ressursis isiklikuks arenguks ning professionaalseks kompetentsuseks ja otsuste tegemiseks, kuid selle mõju tugevneb, kui seda täiendab pidev õppimine ja kriitiline mõtlemine.