Ellujäämismäärasid

Ellujäämismäärasid on mõiste, mida kasutatakse piiride või tingimuste taseme kirjeldamiseks, mille alusel süsteem või organism suudab püsida elus ja toimida pikaajaliselt.

Termin moodustub sõnadest ellujääma (to survive) ja määr (limit). Kavatsus on näha, kuidas erinevates valdkondades kasutatav annistus kajastab survivõimet, ja plurali vorm ellujäämismäärasid on peamiselt levinud, kuigi singular on ellujäämismäär.

Ökoloogias ja bioloogias viitab ellujäämismäärasid piiridele, mis on vajalikud populatsiooni püsimiseks ja pikaajalisele jätkusuutlikkusele; see hõlmab näiteks minimaalset ellujäävpopulatsiooni suurust, elupaiga pindala või ressursi kättesaadavust. Ellujäämismäärade analüüsi kasutatakse sageli populatsiooni jätkusuutlikkuse hindamiseks ning elupaikade sobivuse ja riskiskeemide väljatöötamiseks.

Riskianalüüsis ja inseneriteaduses tähistavad ellujäämismäärasid piirangud või koormused, mille juures organisem või süsteem suudab stressi taluda ja säilitada toimimise. Need piirid moodustavad aluse turva- ja töökindluse hindamiseks ning hoolduse või disaini kriteeriumide määramiseks.

Näited: taimede jaoks võib ellujäämismääradena käsitada minimaalset elupaiga pindala ja veevarustust; rakuprotsessides võivad olulised olla teatud temperatuurivahemikud; tehnilises süsteemis kehtivad maksimaalsed koormused, mille juures toimimine ja ellujäämine on tagatud.

Seotud mõisted hõlmavad näiteks minimaalset ellujäämiste populatsiooni suurust, turvasammud ja töökindluse hindamist. Ellujäämismäärasid on kasutusvaldkondi mitteseotud ning nende täpne tähendus sõltub kontekstist.