Elektrokardiogrammis

Elektrokardiogramm (EKG) on mitteinvasiivne uuring, mille käigus registreeritakse südame elektriline aktiivsus ajas. Elektroodid asetatakse nahale ja nende abil mõõdetud elektrilised pinged salvestatakse ning esitatakse graafiliselt. Tavapäraselt kasutatakse 12‑juhtmelist EKG-d (12‑lead EKG), mis pakub südame elektrilise tegevuse mitmesuunalist ülevaadet. On olemas ka ambulatoorseid vorme, näiteks Holteri seire (24–48 tundi) või sündmuste monitorimine.

Uuringu käigus hinnatakse südame rütmi ja elektrilist juhtivust. Põhiplaanimid on P‑lained, QRS‑kompleks ja T‑lained ning nende abil saab hinnata südame löögisagedust, PR‑intervalli pikkust, QRS‑laienemist ning QT‑intervalli. ST‑segmentide muutused võivad viidata isheemiale või infarktile, samas kui muud leitavad anomaaliad võivad viidata juhtivushäiretele või muudele südameprobleemidele.

EKG on oluline diagnostiline ja jälgimismeetod. Seda kasutatakse rütmihäirete, südame isheemia, elektrolüütide tasakaalu muutuste ja teatud südamehaiguste avastamiseks ning ravi- või operatsioonide ettevalmistamisel. Tõlgendamine nõuab kvalifitseeritud arsti või kardioloogi; automaatne tõlgendus võib olla abiks, kuid ei asenda professionaalset hinnangut.

Ajaloos mängis olulist roll Willem Einthoven, kes 20. sajandi alguses arendas välja esialgse elektrograafiatehnika ja Einthoven’i kolmnurga kontseptsiooni; ta võitis selle valdkonna töö eest 1924. aastal Nobeli preemia. Tänapäeval on EKG‑uuringud digitaalsed ja portaalseadmetega kättesaadavad, sealhulgas mobiilsete ja kaasaskantavate lahenduste kaudu, mis võimaldavad andmeid koguda, salvestada ja jagada.

---