Elektrilaadimine

Elektrilaadimine on protsess, mille käigus laaditakse elektriautode akusid või teisi energiasalvedega seadmeid ning mida võimaldavad laadimisjaamad ja võrgustikku ühenduvad laadimissüsteemid. See hõlmab nii koduseid kui ka avalikke laadimispunkte ning erinevaid tehnoloogiaid, mis sobivad erineva võimsuse ja laadimise ajaga. Laadimise kiirus ja tõhusus sõltuvad laadimispunktist, ühenduste liigist ning akude seisukorrast.

Peamised laadimisviisid on vahelduvlaadimine (AC) ja alalisvoollaadimine (DC). AC-laadimine on tavaliselt aeglasem ning sobib kodus või tööl; selle võimsus on sageli 3,7–22 kilovatti. DC-laadimine koondab toite otse akule ja võimaldab kiirlaadimist, mille võimsus võib olla 50–350 kilovatti või rohkem.

Ühenduste ja standardite osas kasutatakse Euroopas peamiselt Type 2 AC-pistikut. DC-laadimisel on levinud CCS2 (kombineeritud Type 2 pistik) ning CHAdeMO on vanem alternatiiv. Laadimise tehnilised nõuded kuuluvad standarditesse EN 61851, IEC 62196 ja ISO 15118, mis hõlmavad side- ja turvafunktsioone ning võimalust sõiduki ja võrgu vaheliseks kommunikatsiooniks.

Kasutus ja mõju: avalikud laadimispunktid on ühendatud energiavõrguga ning võimaldavad autentimist ja tasu. Kodune laadimine toimub sageli öises tunnis ning kasutab eraldi kodust laadimisseadet. Nutikad laadimisfunktsioonid koordineerivad laadimist vastavalt energiahindadele, võrgukoormusele ja tarbimisvajadusele.

Tulevikus keskendutakse laadimisvõimsuste suurendamisele, taristulaiendusele ning jagatud ja sõiduk-võrgu (vehicle-to-grid) võimalustele, mis võimaldavad energiat suunata tagasi võrku.