Elektrikäivitusega

Elektrikäivitusega on eestikeelne mõiste, mis kirjeldab seadme või süsteemi, milles käivitamine toimub elektri abil. See tähendab, et käivitusprotsess toimub elektrimootori ehk starteri abil, mitte käsitsi või mehaanilise vahendiga. Mõiste kasutatakse peamiselt mootorite ja masinate kirjeldamisel, kus väntvõlli pöörlemine käivitab sisepõlemismootori tööd.

Seade koosneb tavaliselt akust, käivitmootorist (starter), juhtimis- ja lülitusühendustest ning vajadusel süüte- või juhtimisseadmetest. Elektrikäivitust aktiveeritakse signaalist, mida võib anda võti, nupp või kaugkäivitus. Kui käivitamine on algatatud, pöörab käivitmootor väntvõlli ja viib sisse mootori tööd. Pärast mootorile alguse andmist suunab juhtimissüsteem voolu vastavasse suunda ning käivitmootor lõpetab töö.

Kasutusalad hõlmavad autosid, mootorrattaid, generaatorid, traktoreid ja muruniidukeid. Elektrikäivitusega süsteemid suurendavad käivitamise mugavust ja kiirust, võimaldavad külmades tingimustes paremat töökindlust ning sageli kaasnevad kaugkäivituse või automaatse või osaliselt menüükujunduseks mõeldud lahendused.

Peamised piirangud on sõltuvus akust ja elektrivarustusest, mis nõuab regulaarset hooldust ja laadimist, ning mõnikord suuremad hooldus- ja paigalduskulud võrreldes käsikäivitusega lahendustega.

Ajaloos leidis elektrikäivitus laialdase kasutuselevõtu autodes ja masinates 20. sajandi jooksul; tänapäeval on see paljude seadmete standardvarustus. Seotud mõisted hõlmavad käivitusmootorit, akut ja süüde.

Seotud mõisted: käivitusmootor, aku, süüde.