Elektriülekannet

Elektriülekannet ehk elektrienergia ülekanne kirjeldatakse infrastruktuurina, mis kannab suurtes kogustes elektrit elektrijaamadest tarbijate jaotusvõrkudesse või teistesse võrkudesse. Eesmärk on transportida energiat pikkade vahemaade taha, minimeerida võrgundu kadusid ja tagada varustuskindlus ning hinnatõhusus. Ülekande infrastruktuur koosneb kõrgepinge liinidest, alajaamadest, transformaatoritest ja juhtimiskeskustest ning tihti ka piirvõrkudest riikide vahel.

Võrgu põhielemendid on kõrgepinge liinid (tõstukõrgus jaotatakse sageli 110 kV, 220 kV, 400 kV või kõrgemad), alajaamad, mis teevad pingevõtete lõikumise ja vähendamise ning suunavad voogu, ning transformaatorid, mis kohandavad pingeid tarbijaid sobivale tasemele. Juhtimiskeskused ja side- ning kontrollsüsteemid moodustavad võrgurežiimi ja -usalduse tagamise. Elektriülekanne on peamiselt vahelduv-, kuid kui on vaja pikaajaliselt ja elektriülekande meretabsust, kasutatakse HVDC-ühendusi.

Interkonektorid (riikidevahelised ühendused) ning riiklikud võrguoperaatorid tegelevad ülekande planeerimise, võrgutasakaalu (toodangu ja tarbimise viimist samale tasemele) ja võrgu turvalisuse tagamisega. Sagedus Euroopa riikides on tavaliselt 50 Hz. Kadud, piirangud ja ohutusnõuded on elektrivõrgu hoolduse ja arenduse keskmes.

Peamised väljakutsed hõlmavad infrastruktuuri vananemist, taastuvenergia integratsiooni, võrkude stabiilsust ja küberturvalisust ning investeeringute finantseerimist. Tulevikku suunavad nutikad võrgud, HVDC-lingid ja energiasalvestus.