Ebatõhusust

Ebatõhusus on olukord, kus ressursse kasutatakse mitteoptimaalselt või mille tulemuseks ei saavutata antud sisendite puhul potentsiaalset tootlikkust. See tähendab, et tegelik väljund on väiksem kui võimalik või et kulud ning ressursitarve on suuremad kui optimaalne tasakaal. Ebatõhusust eristatakse sellest, mida nimetatakse tõhususe või efektiivsuse tagamiseks: soovitud tulemus saavutatakse, kuid kulude ja sisendite suhe ei ole optimaalne.

Peamised ebatõhususe liigid on tehniline ebatõhusus ning jaotuse ebatõhusus. Tehniline ebatõhusus tekib, kui tootmistehnoloogia või tööjaotus ei võimalda maksimaalse väljundi saavutamist olemasolevate sisendite puhul. Jaotuse ebatõhusus tekib siis, kui toodete ja teenuste struktuur ei peegelda tarbijate eelistusi või hindade kaudu saadavat väärtust, mis viib ressursside mittesoovitud jaotumiseni.

Mõõtmine: tehnilist ebatõhusust hinnatakse tegeliku väljundi suhtes maksimumse potentsiaalse väljundiga. Kui tegelik väljund on oluliselt väiksem, on tegemist ebatõhususega. Jaotuse ebatõhusus hindab, kas tootmise struktuur vastab turu hinnasignaale ja tarbijate vajadustele. Lihtsalt öeldes on ebatõhusus see, kui ressursside kasutus ei maksimeeri ühiskondlikku heaolu.

Tagajärjed hõlmavad kõrgemaid kulusid, tarbijate jaoks ebamõistlikke hinnanguid ja vähendatud majandustegevuse potentsiaali. Pikemas perspektiivis võib ebatõhusus vähendada konkurentsivõimet ja innovaatsiooni.

Vähendamiseks on vaja paremat informatsiooni, konkurentsi soodustavat reguleerimist, tõhusaid juhtimis- ja tootmisprotsesse, tehnoloogilist arengut ning asjakohaseid stiimuleid. Poliitilised ja institutsionaalsed muudatused võivad aidata suunata ressursse suurima ühiskondliku väärtuse saavutamiseks.