Diislikütus

Diislikütus on vedelkütus, mida kasutatakse peamiselt diiselmootorites ja mõnes tööstuslikus protsessis. See koosneb peamiselt süsivesinikest (alifaatsetest ja aromaatsetest ühendi) ning selle põlemisomadusi kirjeldatakse tihti ketaannumbri abil, mis mõõdab kütuse süttimisvõimet rõhu all.

Tavapäraselt saadakse diislikütus naftakeemiast, kasutades toornafta fraktsioneerimist ja keemilisi töötlemismeetodeid nagu hüdrokraakimine ja desulfurisatsioon. Viimastel aastakümnetel on levinud madala väävlisisaldusega diislikütused (ULSD) ja taimsest või jäätmepõhisest lähteainest valmistatud alternatiivid, näiteks FAME-biodiislik ja hüdrotöödeldud taimõlide derivaat (HVO).

Diislikütus leiab rakendust maanteetranspordis, laevanduses, transpordisektori tugiseadmetes, generaatorites ja kütteõlina. Eeliseks on kõrgem energiasisaldus ühiku mahu kohta võrreldes bensiiniga ning tõhusam kütusekulu koormuse all.

Keskkonna- ja tervisemõjud hõlmavad heitgaase nagu lämmastikoksiidid (NOx), tahked osakesed ja kasvuhoonegaas CO2. Regulatsioonid, kütusepuhastustehnoloogiad ja sõidukite heitgaasi järelpuhastus (nt tahmafiltrid, selektiivne katalüütiline redutseerimine) aitavad neid probleeme vähendada.

Ohutusnõuded rõhutavad tuleohtlikkust, lekkekontrolli ning õiget ladustamist ja transporti, et minimeerida keskkonna- ja terviseriske. Diislikütuse hind ja nõudlus on maailmaturu, geopoliiitika ja kütusepoliitika mõjutuste all.