Dielektrikud

Dielektrikud on elektrivälja toimel polariseeruvad isolatsioonimaterjalid, mis tavatingimustel ei juhi elektrivoolu. Nende peamine roll on võimaldada elektrilaengu ajutist salvestamist ja vähendada voolu läbi materjali tekitatavat kahju. Dielektrikute hulka kuuluvad vedelad, tahked ja gaasilised materjalid ning need võivad olla polaarse või mittepolaarse tüübi dielektrikud, mis erinevad polarisatsioonimehhanismide poolest.

Olulised omadused on dielektriline permittivus, mida tähistatakse relatiivse dielektrilise konstantina ε_r (absoluutne permittivus on ε = ε0 ε_r). Dielektrikust materjali salvestatav mahtuvus suurendab kondensaatorites mahtuvust ehk C = ε0 ε_r A / d, kus A on plaatide pindala ja d nende vaheline kaugus. Dielektriline tugevus ehk läbilöögivõime näitab, kui suure elektriväljaga materjal suudab puruneda. Dielektrilised kahjumid kirjeldavad energiahävi ning neid iseloomustab sageli kinnihoidlik tegur tan δ. Materjali dielektrilised omadused sõltuvad sagedusest, temperatuurist ja niiskusest.

Dielektrikute peamised rakendused on kondensaatorid, isolatsioon kaablikonstruktsioonides ja elektrimasinates, ning neid kasutatakse laialdaselt ka kõrgpingeseadmetes, riipuvates ja paindlike elektrotehniliste lahenduste puhul. Valikul põhinevad need omadused, mis tagavad sobiva mahutuvuse, tugevuse ja kadude taseme konkreetse rakenduse jaoks.