Detonatsioonikiirus

Detonatsioonikiirus on detoneeriva plahviku fronti edasiliikumise kiirus läbi reageeriva materjali. Front on šokk-laine, mille järel toimub kiiresti keemiline reaktsioon ja energia vabastamine. Detonatsioon erineb deflagratsioonist, mis on subsonic ja levib põlemislainena, mitte šokina.

Kiiruse väärtus sõltub materjalist, selle tihedusest, piirangust ja temperatuurist. Tihedam ja paremini piiratud materjalis või koondunud süsteemides on kiirus suurem, poorsed või mittetäielikult tihedad materjalid aga kiirust vähendavad. Teoreetilise aluse annavad Chapman–Jouguet (CJ) teooria ja seosed materjali olekule ning energiavabanemise ulatusele. Reaalsetes süsteemides võib D varieeruda sõltuvalt piirangust, tihedusest ja algatusmeetodist.

Üldiselt on kõrgete plahvatavate omadustega ainete detoneerimiskiirused mitme kilomeetri sekundis suurusjärgus. Näiteks TNT-l on kiirus umbes 6 900 m/s, RDX ~ 8 750 m/s, PETN ~ 8 400 m/s ning HMX võib ületada 9 000 m/s. Täpne kiirus sõltub konkreetsest koostisest ja tihedusest.

Detonatsioonikiirust mõõdetakse spetsiaalsete diagnostikameetoditega, sealhulgas kiirusinterferomeetria (VISAR), röntgen- või muud tuvastusmeetodid ning siseandurite abil. See näitaja on oluline ohutuse, materjalide omaduste hindamise ja piirangute kavandamise seisukohast.