Deorbitointi

Deorbitointi on kosmoseaparaadi lõppfaasi protsess, mille eesmärk on alandada selle orbiidi kõrgust nii, et satelliit siseneks Maa atmosfääri ja põleks või maanduks kontrollitud viisil. See on osa kosmosejäätmete vähendamise ja ohutuse tagamise praktikast.

Meetodid jagunevad kontrollitud deorbitimisele ja kontrollimata deorbitimisele. Kontrollitud deorbitimine tähendab, et satelliidi pardal olevat kütust kasutatakse jaoks deorbit-burni, mille tulemusena perigee langeb atmosfääri ja satelliit põleb või maandub soovitud piirkonnas. Kontrollimata deorbitimine tekib, kui kontroll kaotatakse ja sisenemine toimub juhitamatult; sellisel juhul võivad esineda ellu jäävad osad ja suureneb oht maapinnale. GEO-satelliitide puhul kasutatakse tavaliselt haud-orbiiti (graveyard orbit), kõrgemal või kaugel geostaarsest orbiidist, et vähendada kokkupõrkeohtu töövõimsate satelliitidega.

End-of-life planeerimine ja regulatsioonid: UNOOSA ja IADC suunised ning riikide kosmoseagentuuride standardid nõuavad end-of-life plaanide koostamist, mis sisalda või reentryaega piiravaid eesmärke. LEO-satelliitide puhul soovitatakse reentry lõpujärgus 25 aasta jooksul pärast missiooni lõppu. GEO puhul on peamiseks eesmärgiks viia satelliit haud-orbiidile või teisele ohutule trajektoorile.

Riski ja ohutus: reentryi mõju inimestele on väga väike; enamik massist põleb atmosfääris ja vaid vähesed osad võivad maapinnale kinnitada, sageli tühjadel või inimtühjadel aladel. End-of-life tegevused on projekti- ja ohutusarvutuste aluseks ning neid koordineeritakse rahvusvahelisel tasandil. Näited: Mir’i 2001 kontrollitud deorbit; Skylab 1979 ja UARS 2011 tegid kontrollimata sisenemisi.