Deletsioonid

Deletsioonid on kromosoomi või selle osa kaotumine genoomist. Kadumine võib hõlmata üht või mitut geeni ning viia arenguliste, füüsiliste või neuroloogiliste häireteni. Deletsioonid võivad olla pärilikud või de novo tekkinud ning nende mõju sõltub kadunud piirkonna suurusest ja geenide sisust.

Deletsioonide tüübid: terminalne deletsioon kaotab kromosoomi otsa, interstitsiaalne ehk sisemine deletsioon puudutab vahepealset piirkonda. Mikrodeleatsioonid on väga väikesed kadumised, mida tavapärase kromosoomi vaatlusega ei nähta ning mis nõuavad molekulaargeneetika meetodeid.

Põhjused ja mehhanismid: deletsioonid tekivad de novo või pärilikult ning nende tekkimisel mängivad rolli DNA kahjustuste parandamise mehhanismid nagu NAHR (non-allelic homologous recombination), NHEJ (non-homologous end joining) ja FoSTeS/MMEJ. Korduvad lõigud ja mikroskoopilised repeats suurendavad deletsioonide tekkimise riski.

Diagnoosimine ja kaardistamine: diagnostikas kasutatakse karyotüpiseerimist (banding) suuremate deletsioonide avastamiseks ning FISH-i, mikroarray-CGH või SNP-array analüüsi mikrodeletsioonide tuvastamiseks. Täppsekveneerimine või kogu-genoomne sekveneerimine annab täpsema geeni kaardi. Prenataalne testimine hõlmab amniotsenteesi või korion villuse proovide analüüsi.

Kliiniline tähendus ja näited: kadunud geenide hulk ja asukoht määravad sümptomite ulatuse. Häireid nähakse näiteks Cri‑du‑chat sündroom 5p‑, Williamsi sündroom 7q11.23, 22q11.2 DiGeorge, 15q11-q13 deletsioonid (Prader-Willi või Angelman), ning 4p‑ Wolf-Hirschhorn. Deletsioonidega tegelemine hõlmab meditsiinilist nõustamist, sümptomaatilist ravi ja arengulist tuge ning pereplaneerimisega seotud riskide arutamist.