Dekodeerimisoskust

Dekodeerimisoskus on võime tõlgendada ja mõista kirjalikke sümboleid ning muud kodeeritud infot. Keele ja lugemise kontekstis keskendub see peamiselt kirja ja kõne vahelise seose mõistmisele: sümbolite hääldamine õigete helidena ning nende tähenduse leidmine.

Lugemises eristatakse sageli dekodeerimist ja mõistmist. Dekodeerimine tähendab kirjapildi helide ja sümbolite vastavuse oskuslikku tuvastamist; mõistmine seevastu hõlmab sõnumi semantilise tähenduse ja konteksti mõistmist.

Hariduses on dekodeerimise arendamine varases koolis keskne osa lugemiskoolitusest. Tõhusat dekodeerimist toetamab süsteemne foneemika, mis õpetab kirjapildi ja helide vastavust ning helide liitmist sõnadeks. Kasutatakse lühisõnu ja decodable tekste ning varajast lugemistreeningut, et kiirendada täpsuse ja sujuvuse paranemist.

Ortograafia ja keeleline taust mõjutavad dekodeerimist. Eesti keel on suhteliselt fonoloogiliselt läbipaistev, mis tavaliselt soodustab kiiret ja täpset dekodeerimist võrreldes vähem läbipaistvate keeltega. Keelekeskkonna mõju määrab, kui hästi lapsed suudavad seoseid kirjapildi ja kõne vahel avastada.

Vaimsed ja kliinilised seosed: Dekodeerimisoskust hinnatakse lugemiskavade, kiirlugemise ja sõnade õigekirja testidega. Probleemid dekodeerimises võivad viidata lugemisraskustele või düsleksiale, mis nõuavad varajast hindamist ja sekkumist.