Dateerimine

Dateerimine on protsess, mille käigus määratakse eseme, sündmuse või nähtuse vanus. Dateerimine jaguneb peamiselt absoluutseks dateerimiseks, mis annab numbrilise vanuse (näiteks aastates), ja suhteliseks dateerimiseks, mis asetab asja ajalisse järjestusse teiste nähtustega. See on oluline tööriist arheoloogias, geoloogias, paleontoloogias ja kliimamuutuste uuringutes, kus on vaja sündmuste toimumise aega paika panna.

Absoluutse dateerimise peamised meetodid hõlmavad radiokarbondi dateerimist (14C), dendrochronoloogiat (puu aastatuhande lõikude järgi), luminesentsdateerimist (TL ja OSL), uraani seeria dateerimist ning potassi-argoni ja argon-argon dateerimist. Lisaks kasutatakse uraani-toksioni või -taori datereid ning elektron-süsteemseid meetodeid (ESR) ja fissiotr hakkide dateerimist. Iga meetod sobib erinevatele materjalidele ja vanustele: näiteks 14C sobib orgaaniliste esemete vanusele kuni umbes 50 000 aastat, dendrochronoloogia pakub täpseid kalendaarseid vanuseid puust näidetena, luminesentsdateerimine mõõdab kiirituse kogust geoloogilistes materjalides.

Relatiivse dateerimise eesmärk on seada esemed ajalises järjekorras ilma täpse aastaarvuta. Selleks kasutatakse kihistruktuuri (kihid, stratigraafia), biostratigraafiat, seratsiooni ja magnetostratigraafiat, mis annavad järjestuskvalifikatsiooni ja sündmuste järjekorda.

Piirangud ja väljakutsed hõlmavad kontaminatsiooni, kihipidamisest tingitud ebatäpsuseid, kalibreerimisvigu ja materjalide valiku mõju. Dateerimise tulemused on tihti seotud kontekstiga ning nõuavad hoolikat kalibreerimist ja mitme meetodi lõplikku koostoimet.