luminesentsdateerimist

Luminesentsdateerimine on dateerimismeetodite grupp, mis kasutab mineraalides talletuvat luminesentsi, et määrata viimase kuumutamise või valguse käes toimunud kokkupuute aega. Peamised tehnikad on optiliselt stimuleeritud luminesentsdateerimine (OSL) ja termoluminesentsdateerimine (TL). OSL-d rakendatakse peamiselt setete ja tolmude vanuse kindlaksmääramiseks, TL sobib hästi põletatud materjalide, savi või keraamika dateerimiseks.

Prinsip. Radiatsiooni mõju tõttu kogunevad mineraalide kristallsetesse lõkudesse elektronid. Need elektronenukud säilivad seal pikka aega ning kui materjali stimuleeritakse valguse või kuumusega, eralduvad elektronid ning koos sellega eraldub luminesents, mida mõõdetakse laboritingimustes. Aja hindamine põhineb kogutud luminesentsannuse ekvivaalentsil ehk De ning materjali ümbritseva radiatsioonikoguse aastamääral ehk Dr. Aja arvutatakse tavaliselt suhtega Aeg = De/Dr.

Rakendus ja piirangud. Luminesentsdateerimist kasutatakse arheoloogias, geoloogias ja paleoekoloogias, et dateerida hilis- või hilis-Quaternary perioodi sündmusi ning setetekihi sündi. OSL annab tavaliselt vanuste hinnanguid kivimsetele või hüdrogeensetele lainetele, kuni sajandite või sajanditekuni mitmesaja tuhande aasta piires; TL sobib sageli põletatud või keedetud esemete dateerimiseks. Erinevad väljakutsed hõlmavad valgustundlikkuse kärbumist (eriti feldspaatides), doosikoguse ja keskkonna kiirguse hindamist ning ekstrapolatsioonide vajalikkust. Töö tegemisel kasutatakse sageli erinevaid protokolle ja modelleerimist, et suurendada täpsust ja võrrelda erinevate kohtade dateeringuid.