Blokikopolümeerid

Blokikopolümeerid on polümeerid, mis koosnevad kahest või enamast erineva monomeeri koostisega blokist. Need blokid on järjestatud lineaarseteks järjestusteks, kus iga blokk on homopolümeer. Blokikopolümeeride struktuur on (A-B)n, kus A ja B tähistavad erinevaid monomeere ja n on korduvate blokkide arv. Need erinevad juhuslikest kopolümeeridest, kus monomeerid on polümeeri ahelas juhuslikult jaotunud, ning graafikokopolümeeridest, kus üks polümeerahel on külgeharunenud teisele.

Blokikopolümeeride ainulaadne struktuur annab neile omadusi, mis erinevad nende koostis homopolümeeride omadest. Nad võivad näidata omadusi, mis on tüüpilised mõlemale homopolümeerile, või omada täiesti uusi omadusi, mis tulenevad blokkide kooseksisteerimisest. Näiteks võivad blokikopolümeerid moodustada nanostruktuure faasieraldumise tõttu, kus erinevad blokid eralduvad üksteisest, moodustades organiseeritud struktuure nagu sfäärid, silindrid või lamellid.

Rakenduste osas on blokikopolümeeridel lai kasutusala. Neid kasutatakse emulgaatoritena, pindaktiivsete ainetena, membraanimaterjalidena, liimides ja kaetistes. Samuti leiavad nad kasutust materjaliteaduses ja biomeditsiinis, näiteks ravimite kohaletoimetamise süsteemides või biomaterjalide arendamisel. Sünteesimeetodid, nagu eluviisiline radikaalpolümerisatsioon, võimaldavad kontrollida blokkide pikkust ja järjestust, avades uusi võimalusi nende materjalide kohandamiseks konkreetsete rakenduste jaoks.