Bittisügavus

Bittisügavus ehk bit depth on digitaalse signaali iga proovide esindamiseks kasutatavate bittide arv. Kui bittisügavus on N, on igal proovil 2^N erinevat väärtust, mis määrab amplituudi või värvi tasemed. Bittisügavus seab dünaamilise ulatuse ning kvantatsioonivigade suuruse: igale lisabittile vastav kvantatsioonitase suureneb ning potentsiaalne dünaamiline ulatus kasvab ligikaudu 6 dB võrra.

Kvantatsiooniprotsess tähistab näidustuste ümbersõnastamist diskreetseteks tasemeteks. Kvantatsiooniviga tekib igal proovile, kui see ei lange täpselt ühe kindla tasemega kokku. Dithering või kõrgem bittisügavus võivad vähendada nähtavat kvantatsioonihäiret ja anda parema helikvaliteedi või pildi detaili, eriti järeltöötluse ajal.

Rakendused ja näited. Bittisügavus on oluline nii helisalvestuses kui ka kujutistest ja videost. Digitaalne heli kasutab sageli 16-bit PCM-kodeeringut (CD-helikvaliteet) ja stuudio töötluses 24-bit või 32-bit float, mis pakub suuremat headroomi ja vähem kvantatsioonihäiret. Dynaamiline ulatus on ligikaudu 6 dB iga lisabitti; 16-bit helil on umbes 96 dB, 24-bit umbes 144 dB. Piltide puhul kasutatakse tavaliselt 8-bit või 16-bit per kanaliks, 24- või 32-bit (koos floating-point) võib esineda HDR- ja RAW-protsessingssüsteemides, kus suurem täpsus talitleb suuremaid toonivahemikke.

Kokkuvõttes on bittisügavus keskne parameeter, mis määrab esindatavate väärtuste arvu, kvantatsioonivigade ulatuse ja dünaamilise ulatuse ning seetõttu mõjutab märkimisväärselt helikvaliteeti, pildi täpsust ja järeltöötluse võimalusi.