Barkoodide

Barkoodid ehk vöötkoodid on visuaalsed märgised, mis koosnevad järjestatud mustadest ja valgetest ribadest või ruutudest ning kodeerivad skanneritele loetavat teavet toote identifikaatori kohta. Enamasti esindavad need GTIN-ide või SKU-de kujul olevaid andmeid. Barkoodid võimaldavad automaatset lugemist ja kiiret seostamist andmebaasidega, mis aitab varude haldust, müüki ja logistikat parendada.

Areng sai alguse 1940ndatel, kui Norman J. Woodland ja Bernard Silver esitasid idee barkoodide kohta. Esialgsetel visanditel kasutati ringikujulisi kujundeid; hiljem arendati need lineaarseteks vöötkoodideks. 1974. aastal toimus esimene edukas skannimine – Wrigley's Juicy Fruit kummikomm Marshi poes Ohio osariigis. Sellest ajast on 1D barkoodide kasutus laienemas ja standardiseerimine oluline osa tarneahelast.

Praegu jagunevad barkoodid peamiselt 1D (vööt) ja 2D (ruuduline) kujundite vahel. 1D tüübid hõlmavad UPC-A, UPC-E, EAN-13, EAN-8, Code 39 ja Code 128; 2D kategooriast on tuntud QR-koodid, Data Matrix ja PDF417. GS1 on peamine rahvusvaheline standardiorganisatsioon, mis haldab GTIN-ide, GS1-128 ja teiste kontseptsioonide eest.

Barkoodide laialdane kasutus hõlmab jaemüüki, logistikat ja tarneahela jälgimist, tervishoidu ning raamatukogusid. Eelised on suurem kiirus, vigade vähenemine ja parema inventari jälgitavus. Piirangud hõlmavad vajadust nähtavuse ja head kontrasti järele ning kahjustuste korral võib skanneerimine ebatäpseks muutuda. Tulevikus laieneb 2D-koodide kasutus ning nende integreerimine mobiilsete rakenduste ja makselahendustega.