Arenduspsühholoogia

Arenduspsüühholoogia on psühholoogia valdkond, mis uurib inimarengu erinevaid aspekte ning kuidas mõtlemine, tunded ja käitumine kujunevad ning muutuvad kogu elu vältel. Uuringud hõlmavad sünnist vanaduseni ning keskenduvad arengufaasidele nagu varajane areng, lapseiga, noorukiea, täiskasvanu areng ja vananemine. Peamised valdkonnad on kognitiivne areng, keele areng, sotsiaal-emotsionaalne areng ning motoorne areng.

Teooriatest on arenduspsühholoogias olulised Piageti kognitiivsete staadiumide kirjeldused, Vygotsky sotsiaal-kultuuriline lähenemine, Eriksoni psühhosotsiaalsed etapid ning attachment-teooria, mille keskmes on lapse turvatunne ja hooldaja vahelised seosed. Sotsiaalne õppimine ning eneseregulatsiooni areng on olulised ka Bandura ja teised uurijad, kes rõhutavad jäljendust, modelleerimist ja sotsiaalset konteksti.

Uurimismeetodid hõlmavad longitudinal- ja lühikestel ajaperioodidel tehtud uuringuid, risttasandilisi uuringuid ning loomulikke jälgimisi, et eristada pärilikke ja keskkonna mõjusid. Teemad ulatuvad lastepsühholoogiast ja koolipsühholoogiast kuni noorukite ja gerontoloogia arendusteni. Kultuurilised ja pereskonna kontekstid mängivad olulist rolli arengus.

Rakendused hõlmavad hindamisi, varajase sekkumise programme, koolitus- ja tugiteenuseid ning kliinilist ja perekonnapõhist tööd. Eetilised kaalutlused hõlmavad informeeritud nõusolekut, alaealiste kaitset, privaatsust ja uurimistöö usaldusväärsust.

Olulised mõisted hõlmavad objektpüsivust, keel ja kommunikatsioon, emotsionaalse reguleerimise areng ning identiteedi kujunemine. Arenguetapid hõlmavad imikuea objekti püsivuse märganemist, varase lapseea sõnavara ja grammatika arengu, noorukiea identiteedi ja autonoomsuse kujunemist ning vanemates eas kognitiivsete funktsioonide võimalikke muutusi.