Antihelmintikumid

Antihelmintikumid ehk antihelmintikumiid on ravimite rühm, mida kasutatakse usside põhjustatud infektsioonide raviks inimestel ja loomadel. Need ravimid on efektiivsed peamiselt kolme helmintide rühma vastu: ümarussid (nematoodid), paelussid (cestoodid) ja trematoodid (flukid). Enamik antihelmintikume manustatakse suukaudu, kuid mõnel juhul võib vajalik olla lokaalne või parenteraalne manustamine.

Mehhanismid on mitmekesised. Benzimidazoolid, näiteks albendasool ja mebendatsool, seovad helmintide tubuliiniga ja inhibeerivad mikrotuubulite moodustumist. Praziquantel suurendab kaltsiumiioone ja tekitab lihasparalüüsi trematoodide ja cestoodide puhul. Ivermectin toimib glutatamate-gateeritud kloriidkanalite kaudu, mis viib paralyüüsi nematoodidel. Pyrantel pamoaat on nikotiin- acetylcholine retseptori agonist, tekitades depolariseeriva paralüüsi. Niclosamide häirib paelusside energiatalitust.

Tuntumad ravimid ja nende peamised kasutusalad on: albendasool ja mebendatsool – ümarusside hiiglasemad infektsioonid; ivermectin ja pyrantel – mitmesugused nematoodide infektsioonid; praziquantel – trematoodide ja cestoodide vastu; niclosamide – paelusside vastu.

Kasutus ja ohutus. Ravimid on tavaliselt suukaudsed; annus ja ravivoog sõltuvad infektsiooni liigist, raskusest ja patsiendi vanusest. Mõnedel ravimitel on piirangud raseduse või imetamise ajal ning võivad esineda seedehäired või muud kerged kõrvaltoimed. Resistentsus võib tekida piirkondades, kus rakendatakse laialdaselt massilist dewormimist. Raviplaani peab juhendama tervishoiutöötaja ning vajadusel ravikuuri kaasama kogu perekonna kontakteerivad isikud.