Analoogisüsteemid

Analoogisüsteemid viitavad süsteemidele, kus andmed esitatakse pideva signaalina, mis võib omandada mis tahes väärtuse teatud vahemikus. Need erinevad digitaalsüsteemidest, mis kasutavad diskreetseid, eraldiseisvaid väärtusi. Analoogandmete muutumatu olemus võimaldab neid täpselt reprodutseerida, kuid muudab need ka vastuvõtlikuks müra ja moonutustele.

Analoogisüsteemide rakendusi leidub mitmel pool, sealhulgas helisalvestuses, kus helilained teisendatakse analoogsignaalideks, mida seejärel salvestatakse ja esitatakse. Samuti kasutatakse neid telekommunikatsioonis, kus helisignaalid teisendatakse analoograadiolaineteks edastamiseks. Mõned elektroonilised komponendid, nagu takistid, kondensaatorid ja induktorid, töötavad analoogpõhimõtetel, manipuleerides pidevate signaalidega.

Võrreldes digitaalsüsteemidega, on analoogisüsteemidel nii eeliseid kui ka puudusi. Nende üks peamisi eeliseid on potentsiaal tohutu hulga teabe säilitamiseks pideva signaali kaudu. Lisaks on neid sageli lihtsam ja odavam ehitada kui keerukaid digitaalsüsteeme, eriti lihtsamate rakenduste puhul. Siiski on analoogisüsteemid tundlikumad välistegurite, nagu temperatuurimuutused ja elektriline häire, suhtes, mis võivad põhjustada signaali degradeerumist ja andmete kadu. Analoogsignaalide töötlemine ja manipulatsioon nõuab sageli ka spetsiifilisi ja keerukaid seadmeid.

Aja jooksul on digitaaltehnoloogia areng viinud paljude analoogisüsteemide asendamiseni digitaalsete alternatiividega, eriti andmete salvestamise, töötlemise ja edastamise valdkonnas. Siiski jäävad analoogisüsteemid oluliseks teatud valdkondades, kus nende ainulaadsed omadused pakuvad eeliseid või kus digitaalne üleminek on keeruline või ebapraktiline.