Alusõna

Alusõna on sõna, mis toimib teiste vormide ja tuletiste aluseks. See on vorm, millest moodustuvad sõna erinevad pöörde- ja tuletusvormid. Tihti on alusõna sama kui sõna leksikaalne vorm ehk lemma, kuid terminoloogia võib erineda sõltuvalt keelestandist ja õpetusest.

Erinevates grammatikates nimetatakse alusõna sageli sõna algvormiks või alusvormiks, mis jääb muutmiste ajal püsivaks. Seetõttu kasutatakse alusõna morfoloogilistes tabelites lähtepunktina, millest lisatakse lõpp-, pöörde- või eesliited. Pöörduvate ja tuletatud vormide loomisel säilib alusõna põhisüdamik, ehkki mõnel juhul võivad esineda sisemised muutused või vokaalivahetused, mis on osa üldisest morfoloogilisest süsteemist.

Näited: sõna koer alusõnaks on koer; sellest moodustuvad vormid nagu koera (genitiiv), koerad (nominatiiv mitmus) ja muud kihid vastavalt käänamisele ja arvule. Verbi puhul on sageli alusõna infinitiiv, näiteks minema; sellest saadakse erinevad ajamuudatused ja pöörded. Sõna ilus alusõnaks on ilus; sellest tekitatakse võrreldumisi ja liitsõnu nagu ilusa, ilusam, ilusaim ning teiste sünonüümide vormid.

Seotud mõisted hõlmavad lemmat ja algvormi ning on kasutusel nii sõnastikes kui ka õppeaines, kui kirjeldatakse sõnade süsteemi ja tuletisi. Alusõna mõistet kasutatakse laiemalt keelte morfoloogias, et kirjeldada, millest vormid ja tuletised arenevad.