Agglutinatiivsetes

Agglutinatiivsetes keeltes on sõnade moodustamine peamiselt eraldi morfeemide lisandumise tulemus. Juurele lisatakse järjestikku eraldi morfeeme, millest igaüks väljendab ühte grammatika funktsiooni, näiteks käänet, arvu või aega. Selline süsteem võib anda vormidele pika ja keerulise struktuuri, kuid iga morfeem on tavaliselt selgelt piiritletud ja tähistab ühte konkreetset semantilist omadust.

Morfoloogilised omadused: iga lisand on tavaliselt üks kindel tähis; morfeemid lisanduvad kindlas järjekorras ja moodustavad lineaarse ahela juurega. Need morfeemid on eristatavad ning nende tähised ei kandu üle mitme morfeemi sisu. See eristab agglutinatiivseid keeli sageli fusionalsetest keeltest, kus sama affi x võib kanda mitu grammatika koodi.

Maailmas on palju agglutinatiivseid keeli. Klassikalised näited hõlmavad türgi, jaapani ja korea keeli; finno-ugri keelte rühma kuuluvad soome keel ja teised suguluskeeled; Basque ning Ungari keel on samuti sageli kirjeldatud kui agglutinatiivsed. Agglutinatsioon ilmneb nii käänetes, numbris kui ajas ja kõneliiki mõjutavates vormides, mis võimaldab luua rikkalikke, kuid pigem süsteemset vormide ahelaid.

Seosed ja piirangud: agglutinatiivsus on tüüpi kirjeldus, mis aitab kirjeldada keele morfoloogilist toimimist, kuid keeled võivad näidata segatüüpe ning mõnikord fusional- või isolatsiooniliste omaduste kombinatsioone. Tüüpiline on siiski, et vormid koosnevad eraldatavatest morfeemidest ja nende järjekord on reeglina prognoositav.