Abstineerimine

Abstineerimine viitab protsessile, kus inimene lõpetab psühhotroopsete ainevate (nt alkoholi, narkootikumide, benseetseeni või muude riietuste) regulaarse tarbimise. See võib toimuda nii vabatahtlikult kui ka meditsiinilise juhenduse alusel, kui tarbimine on põhjustanud sõltuvust või tervislikke probleeme. Abstineerimine võib olla nii füüsiline kui ka psühholoogiline protsess, sõltuvalt aine ja sõltuvuse astmest.

Füüsiline abstineerimine viitab keha reaktsioonile aine puudumisele, mis võib esineda kui kipuvus, pärisõnuline halvnemine, unisus või muud füüsilised sümptomid. Näiteks alkoholisõltuvusest vabanemisel võib esineda treemud, kõhulahtisus, hüppav vererõhk või halvnemine. Selliste sümptomite intensiivsus ja kestvus sõltuvad tarbitud aine ja tarbimise kestvusest. Psühholoogiline abstineerimine seob endaga tunnete, mis tekivad, kui inimene ei saa ainet, millele on psühholoogiliselt sõltuv. See võib näidata masendust, ärevust või halva meeleolu.

Abstineerimine võib toimuda nii kodus kui ka spetsialiseeritud riietuste vabastamiskeskustes, kus on meditsiiniline toetus. Keskkonnad, kus abstineerimine toimub, peavad olema turvalised ja juhitud, et vähendada riski, et sümptomid saaksid ohtlikuks. Abistamisel abstineerimisel võib olla kasulik ka psühholoogiline toetus, nagu teraapia või toetussõprade rühmad, et aidata inimesele ületada psühholoogilised haardlad.

Abstineerimine on esimene sammu teel sõltuvusest vabanemisele, kuid see ei ole alati piisav. Paljudel juhtudel on vajalik pikaajaline toetus, et hoida end tagasihoidlikult ja tagada püsiv paranemine.