ADCtehnoloogiat

Analoog-digitaalne konverter (ADC) teisendab pideva analoogsignaali diskreetseks digitaalseks esitusviisiks. ADC töö käib kahe põhiprotsessi kaudu: näidustamine (sampling), mille käigus signaal mõõdetakse regulaarselt, ja kvantimine (quantization), mille käigus iga näidustus teisendatakse piiratud arvuks binaarväärtustena. Tulemuseks on digitaalne signaal, mida saab töödelda arvutites. Nyquisti teoreem nõuab, et näidustussagedus oleks vähemalt kaks korda signaali kõige kõrgema sageduse suhtes, et vältida aliasingut.

ADC-de peamised arhitektuurid on SAR-ADCs (järgnev kasutus ametas), sigma-delta, flash ja pipeline. SAR-ADCs on energiasäästlikud ja sobivad keskmise kiirusega rakendustesse, pakkudes head kompromissi kiirus ja resolutsiooni vahel. Sigma-delta-ADCs kasutavad ülekülluslikku analüüsi ja digitaalseid filtreid, võimaldades väga kõrget resolutsiooni madalal näidussagedusel. Flash-ADCs on väga kiired, kuid paigutuslikult kallid ning tavaliselt piiratud resolutsioonil. Pipeline-ADCs ühendavad mitme etapi kiiruse ja hea resolutsiooni, sobides suure andmevoolu jaoks.

Jõudlusnäitajad hõlmavad resolutsiooni (bits), näidustussagedust (Fs), SNR/SNDR, ENOB ja SFDR ning dünaamilist ulatust. Oluline on ka referents'i stabiilsus ning ajastuslikud omadused nagu aperture jitter. Analoogfronti osa, sealhulgas anti-aliasing filtrid ja sisendi pingevahemik, mõjutab üldist jõudlust.

Rakendused varieeruvad heli- ja videoandmete digiteerimisest kuni teaduslike ja tööstuslike mõõtmiste ning side- ja radar-süsteemideni. Praegused arengusuunad keskenduvad suure kiiruse, kõrge resolutsiooni ja madala võimsusega ADC-de integreerimisele CMOS-tehnoloogias ning täpsele digitaalsele kalibreerimisele.