õigusvõime

Õigusvõime on õiguslik subjektsus, mis annab isikule või juriidilisele isikule õiguse omada õigusi ja kohustusi ning neid seoses seaduslike toimingutega käsitleda. See tähendab, et õigusvõimega isik on seaduslik alus õiguste, vara omamise ja kohustuste kandmise subjektsiooniks ning ta võib osaleda õiguslikus tegevuses.

Füüsilised isikud ja juriidilised isikud hõlmavad õigusvõimet. Füüsiliste isikute puhul tekib õigusvõime sünnihetkel ja kestab elu lõpuni; praktikas ilmnevad erinevad piirangud teovõimes (võime teha õiguslikke tehinguid) sõltuvalt eäst ja vaimse seisundi kohta kehtivatest regulatsioonidest ning vajadusel esinevad vanemate või eestkostjate kaitse- ja heakskiitmise nõuded. Juriidilised isikud – näiteks ettevõtted, ühingud ja asutused – omavad õigusvõimet alates nende registreerimisest või asutamisest ning nad võivad omada ning käsutada vara, sõlmida lepinguid, alustada ja osaleda kohtuvaidlustes ning täita seadusest tulenevaid kohustusi.

Tegevvõime (teovõime) on õigusvõimega seotud, kuid eraldiseisev mõiste. Tegevvõime tähendab õiguste teostamise võimet ning see võib füüsiliste isikute puhul olla piiratud alates lapseeast või teadvusuprobleemidest sõltuvalt. Juriidilised isikud tegutsevad oma organite kaudu ja nende õiguste ning kohustuste teostamine toimub nende tegelike organite tegevuse kaudu. Seaduslikult on õigusvõime seega alus õiguste tekkimiseks, teovõime aga nende õiguste tegelikuks kasutamiseks.

Oluline on mõista, et õigusvõime ja teovõime võivad erineda ning neid reguleerivad vastavad tsiviilseadused ja eriseadused. Õigusvõime on üldine subjektsuse vorm, millega on isikul või organisatsioonil õiguslik subjektsus, samas kui teovõime määrab, kui ja kuidas neid õigusi ning kohustusi isik või asutus praktikas realiseerida saab.