Ülekoormusvigastused

Ülekoormusvigastused, tuntud ka kui traumaatiline vigastus, tekivad siis, kui keha korduvate või liiga suurte koormuste tagajärjel kahjustub. Need erinevad ägedatest vigastustest, mis tekivad üheainsa traumaatilise sündmuse tagajärjel, nagu näiteks murd või nihestus. Ülekoormusvigastused arenevad sageli aja jooksul, kui keha kudesid, nagu lihased, kõõlused, sidemed ja luud, pidevalt ülekoormatakse ilma piisava taastumisajata.

Need vigastused võivad esineda mitmesugustes spordialades ja tegevustes, eriti neis, mis hõlmavad korduvaid liigutusi või suurt füüsilist pingutust. Levinud ülekoormusvigastuste hulka kuuluvad tendiniidid (kõõluste põletik), bursiidid (limakottide põletik), stressimurrud (väikesed luumurrud, mis tekivad korduvast löögist) ja karpaalkanali sündroom. Sümptomid võivad varieeruda kergest valust ja ebamugavustundest kuni tõsisema funktsiooni kaotuseni.

Riskitegurite hulka kuuluvad sobimatu treeninguprogramm, halb tehnika, kehv kehaline vorm, ebapiisav taastumine ja teatud töökeskkonnad, mis nõuavad korduvaid liigutusi. Ravi keskendub tavaliselt puhkusele, jääga töötlemisele, kompressioonile ja kõrgendusele (RICE-meetod), samuti valuvaigistitele ja põletikuvastastele ravimitele. Füsioteraapia ja venitusharjutused on sageli olulised taastumisel ja tulevaste vigastuste ennetamisel.

Ennetamine hõlmab järkjärgulist treeningukoormuse suurendamist, sobiva soojenduse ja jahutuse tegemist, õige tehnika kasutamist ning keha kuulamist ja puhkuse andmist. Professionaalne abi, nagu arsti või füsioterapeudi konsultatsioon, on soovitatav diagnoosi kinnitamiseks ja sobiva raviprogrammi koostamiseks.