Õlavigastused

Õlavigastused on laialt levinud probleem, mis võib mõjutada inimesi igas vanuses, olgu siis sportimise, töö või igapäevaste tegevuste tagajärjel. Õlavööde on keha kõige liikuvam liiges, mis võimaldab laia liikumisulatust, kuid muudab selle samas ka haavatavaks.

Enamlevinud õlavigastuste hulka kuuluvad õlaliigese nihestus, kus õlavarreluu pea liigub välja oma liigesepesast. Samuti esineb tihti rotator cuffi ehk õlatiiva lihaste ja kõõluste rebendeid või põletikke, mis võivad tekkida ägedalt trauma tagajärjel või krooniliselt korduvate liigutuste tõttu. Kaltsiumkristallide sadestumine kõõlustesse võib põhjustada tendiniiti ehk kõõluset P põletikku, mis tekitab valu. Õlaliigese kapsli kokkutõmbumine ehk külmunud õlg on seisund, kus õlaliiges muutub jäigaks ja valulikuks, piirates oluliselt liikumist. Ka luumurrud, eriti rangluu või õlavarreluu pea murrud, on sage vigastus õlapiirkonnas, sageli kukkumise tagajärjel.

Diagnoosimisel kasutatakse füüsilist läbivaatust, patsientide haiguslugu ning vajadusel pildiuuringuid nagu röntgen, ultraheli või magnetresonantstomograafia. Ravi sõltub vigastuse tüübist ja raskusastmest. Mõned kerged vigastused paranevad puhkuse ja füsioteraapiaga, samas kui raskemad juhtumid, nagu suured kõõluste rebendid või ebastabiilsed luumurrud, võivad vajada kirurgilist sekkumist. Ennetamine hõlmab õiget soojendust enne füüsilist koormust, lihaste tugevdamist ja venitamist ning keha kuulamist, et vältida ülekoormust.