ühendustekimused

Ühendustekimused on keemilised protsessid, mille käigus tekivad uued keemilised ühendid lihtsamatest ainetest või elementidest. Neid protsesse käsitletakse keemias kui ühendite loomise ja loomuliku aheliku laiendamise viise, mis moodustavad aluse nii tööstuslike toodete kui ka bioloogiliste süsteemide toimimiseks.

Sünteesi liigid hõlmavad otsest sünteesi elementidest, samm-sammulist sünteesi ning erinevaid erialaseid suundi nagu orgaaniline süntees, anorgaaniline süntees ja organometalliline süntees. Sünteesi jooksul tekib tavaliselt uus ühend, sageli kasutades reaktsioone, mis vabastavad väikse molekuli (näiteks vesi kondensaatsioonireaktsioonides). Tulemuseks on soovitud ühend ja mõnikord ka kõrvalproduktid.

Reaktsioonide edukust ja kasutatavust määravad mitmed tegurid, sealhulgas temperatuur, lahusti, katalüsaatorid ja reaktiivide kogused. Tulemus sõltub ka reaktsioonimehhanismist ning valikutest: keemiline valik (kemoselectiivsus), regioselektiivsus ja stereoselektsioon. Sünteese hindamisel võetakse arvesse saaki, puhtust, skaalat ja majanduslikku ning keskkonnamõju.

Näited ja rakendused hõlmavad tööstuslikku sünteesi ravimite, polümeeride ja materjalide tootmiseks ning looduslike ja biosünteesidega seotud protsesse elusorganismides. Ajalooliselt on süntees kujunenud keemia aluseks, mille üheks märgiliseks verstapostiks on Friedrich Wöhleri 1828. aasta uurea süntees, mis näitas orgaaniliste ühendite sünteesi võimalikkust väljaspool elusorganismide raamistiku.