õigustusfilosoofia

Õigustusfilosoofia, tuntud ka kui epistemoloogiline õigustus, on filosoofia haru, mis käsitleb uskumuste õigustatuse tingimusi ja olemust. See uurib, mis teeb ühest uskumusest ratsionaalse või põhjendatud, ning millised on need tegurid, mis annavad uskumusele epistemoloogilise väärtuse. Peamine küsimus õigustusfilosoofias on, kuidas me saame teada, et meie uskumused on tõesed, või vähemalt, et need on ratsionaalsed.

Erinevad õigustusteooriad pakuvad erinevaid vastuseid sellele küsimusele. Tuntumad suunad on fundamentalism, koherentism ja reliabilism. Fundamentalism väidab, et õigustatud uskumused põhinevad teistel õigustatud uskumustel, kuid lõpuks jõuavad need fundamentaalsemate, iseenda õigustavate uskumusteni, mida nimetatakse fundamentaalseteks uskumusteks. Koherentism seevastu rõhutab uskumuste omavahelist kooskõla; uskumus on õigustatud, kui see sobib hästi teiste uskumustega isiku vaimus. Reliabilism keskendub uskumuse tootmise protsessile, väites, et uskumus on õigustatud, kui see on tekkinud usaldusväärse vaimse protsessi kaudu.

Õigustusfilosoofia on oluline osa laiemast epistemoloogia valdkonnast, kuna see aitab mõista teadmise olemust ja piire. See puudutab ka teisi filosoofia valdkondi, nagu eetika ja metafüüsika, sest meie moraalsed otsused ja maailmavaated tuginevad samuti meie uskumuste õigustatusele.