õigeusu

Õigeusu, eestikeelne nimetus õigeusu kirikule, on kristliku usu üks peamisi traditsioone, mis on kujunenud varajasest Kirikust ja mis rõhutab apostlikku järjepidevust, liturgilist elu ja teoloogilist kinnipidamist pühadustest.

Teoloogia keskmes on Jumala Kolmainsus, patu lunastus ja teoloogia teostus Theosis ehk inimliku osasaamine jumalikust. Põhialused seisnevad apostlikul järjepidevusel ehk piiskoppide suksessioonil ning nõukogude traditsioonidel, mis on kujundanud kiriku õpetust üle sajandite. Õigeusu kirikud rõhutavad kiriku ühiskonda ja konsiliaarset traditsiooni, mis on ühenduses kogu maailma kirikutega.

Liturgiline elu ja pühakoda mängivad keskset rolli. Põhiline jumalateenistus on püha liturgia (tavaliselt Issanda ja kirikueesliturgia), mille osaks on laulatus, palved ja ikoonide austamine. Ikonod ja ikoonisein on olulised tähised pühaduse kohalolu näitajatena. Sakramendid on kirikliku elu keskmes: ristimine, kriismatsioon, armulaud, patukahetsus, abielu, vaimulik pühitsus ning haigete õnnistamine/õnnistamine.

Kirikud on autonoomsed või autocefaalsed ning neid juhib piiskoppide sinod; nad on seotud suuremate patriarhaatide ja ökumeniliste struktuuridega. Maailmas on õigeusu kirikuid kümnetes riikides, kusjuures keeltes kasutatakse sageli kohalikke ja traditsioonilisi liturgia- ning laulutraditsioone. Eestis on õigeusulised kogudused, millest osa kuulub Moskva patriarhaadi all. Need kogukonnad moodustavad väiksema osa riigi kristlikust pluralismist, kuid on aktiivselt kohaliku elu osa.