Ükspunktperspektiivis

Ükspunktperspektiiv on joonistamis- ja maalimise perspektiivitehnika, kus ruumiline sügavus luuakse ühe kaduvpunkti abil, mis paikneb horisontjoonel. See tehnika loob illusiooni kolmemõõtmelisest ruumist lameda pildi pinnale ning sobib hästi pikkade vaadete ja ruumiliste aktsentide esitamiseks.

Kaduvpunkt asub horisontjoonel. Kõik ruumi sügavust tähistavad jooned taanduvad sellele punkti poole, mistõttu kaugemad osad näivad kitsenemas. Vertikaalsed jooned jäävad tavaliselt vertikaalseteks, kui vaade on samal tasemel kui vaatepunkt ning pildi ruumiline mõju tuleneb peamiselt selles, kuidas sügavus skaleerub kaugusega.

Kasutusalad hõlmavad arhitektuuri ja interjööride kujutamist, pikkade koridoride ning teede ja raudteede perspektiivi esitlust. Ükspunktperspektiiv on sageli kasutatav visandites ja arhitektuurilistes illustratsioonides, kuna see pakub selget ruumilist orientiiri ja lihtsat perspektiivi.

Ajalugu: Renessansi alguses arendati ükspunktperspektiivi ning olulist panust sellele andsid Filippo Brunelleschi ja Leon Battista Alberti, kes kirjeldasid perspektiivireegleid ja demonstreerisid nende realiseerimist maalidel ja arhitektuuris.

Piirangud: süsteem sobib hästi lihtsamate, vaataja silmapiiril kuvatavate ruumide jaoks; keerukatel nurkadel ja mitme ruumi liitumisel võib vaja minna kahe- või kolmepunktperspektiivi. See on üks peamisi perspektiivisüsteeme, mida kunst ja arhitektuur kasutavad.