Ühisrahastused

Ühisrahastused on rahastamisviis, kus projektile pakutakse raha mitmelt allikalt, jagades kulud ja riskid ning taotledes ühiseid eesmärke. See on levinud nii avaliku kui erasektori koostööprojektides ning eriti oluline Euroopa Liidu rahastusraamistikus, kus riigi ja ELi vahendeid kombitakse koordineeritult.

Tavapärane struktuur hõlmab osalevaid asutusi ja ettevõtteid, omavalitsusi, ülikoole ning mittetulundusühinguid. Rahastamiskokkulepe näeb ette iga allika osaluse ning toimumise korral võib kaasfinantseerimine toimuda nii rahas kui in-kind (põhiressursside mitterahaline panus). Rahastamissummad ja jaotused määratakse taotlusvooru, projekti suuruse ning elluviimise ajalise kestuse põhjal ning need kinnitab vastav rahastaja.

Protsess hõlmab taotust, rahastamislepingut ja juriidiliste nõuete täitmist: kulud peavad olema vastuvõetavad, esitatakse õiged tõendusmaterjalid ning tagatakse korrapärane aruandlus ja audit. Ühisrahastamise reeglid võivad hõlmata riigiabi ja avaliku toetuse piiranguid, seetõttu peab projekt järgima vastavaid seadusandlikke ja eelarvelisi nõudeid.

Näited Eesti kontekstis hõlmavad Euroopa Liidu struktuurfonde ning riiklike vahendajate kaasfinantseerimist, näiteks ettevõtluse arengu või innovatsiooni toetamine. Võimalused suurendavad projekti sotsiaalset ja majanduslikku mõju, kuid kaasnevad ka halduskoormuse ja riskijuhtimise väljakutsetega, mis nõuavad tugevamaid juhtimis- ja aruandlusmehhanisme.

Ühisrahastused on seega ühiselt seatud eesmärkidega varustatava ressursimudeli ehk koostöövõime näide, mis võimaldab suurt mõju väiksema eraldusvõimega vahenditega.