Õppimisstiilide

õppimisstiilid viitavad individuaalsetele eelistustele ja strateegiatele, mida inimesed kasutavad informatsiooni omandamisel ja käsitlemisel. Termin pärineb 1960‑aatelise teoria põhjal, kus õpetajad peadsid õppijaid kohandama, et toetada nende vaikivaid õpikäitumisi. Eestis kasutatakse mõistet sageli nii haridusrakendustes kui ka töökeskkonna õppeprogrammides, et püüda õppimise tõhusust suurendada.

Algandlased modelleerivad õpimisstiili mitmeid kategooriaid. Kõige tuntumad on visuaalne (nägemine), auditatiivne (kuulmine), kinesteetiline (liigutumine), ning lugemine/kirjutamine. Mustika (2000) täiendas neid kvadraatsteemale, lisades verbaalse ja impliitsed sisemise juhenduse kontseptsioone. Iga stiili eelised väljenduvad erinevate õppimisülesannete puhul: visuaalsed eelistavad diagramme ja pilte, auditatiivsed eelistavad õpitööst rääkida või kuulata, kinesteetilised eelistavad prooressisikuid ja praktilisi harjutusi.

Kajastamata lahkendi puutumine nii õpimisstiilide mõistmisel on aga märginen. Uurimused näitavad, et stiili vaikivaad on piiratud ning mitte nõuetekohane õppe sisuloome turundamiseks. Mõned teadlased peavad, et korrumaine stiilivõtme kasutamine mitmete õppemeetodite kombinatsiooniga võib olla efektiivsem kui ühe stiili keskendumine.

Hariduslike praktikotsustades tasub sekkuda kriitiliselt õpimisstiilide kontseptsiooni juurde. Efektiivne koolitus ehk „multihelbed“ ja interaktiivne õpe peaks võtma arvesse õppijate individuaalset joont, kuid samal ajal hoidma fookust tõhus- ja teaduslikult kinnitusel mis tulgevad. Õppimist ei saa lihtsustada vaid ühe tüüpi stiili toetuse tegemisega, vaid pikemad õppimisprotsessid poogib kontrastida konkreetsete eesmärkidega.