Õigusnorme

Õigusnorme on üldised ja abstraktsed reeglid, mis sätestavad, kuidas inimesed ja institutsioonid peavad või tohtivad käituda ning millised on nende käitumise tagajärjed. Need on osa õigussüsteemi alusstruktuurist ja suunavad ühiskondlikku elu, lahendavad konflikte ning kaitsevad põhiõigusi. Igal õigusnormil on kolm peamist elementi: sihtrühm ehk subjekt, kellele norm on suunatud; käitumise kirjeldus; ning sanktsioon või õiguslik tagajärg, mis järgneb normi rikkumisele. Õigusnormid on üldised ja abstraktsed ning nende jõustamine ning kohaldamine toimub õigussüsteemi kaudu.

Õigusnorme saab väljapoole allikatest: põhiseadus, seadused, määrused ning rahvusvahelised lepingud. Õigusnormide süsteem on hierarhiline: kõrgemad normid (nt põhiseadus) kehtivad madalamate üle ning konflikti korral võidab kõrgem norm. Lisaks eristatakse avaliku õiguse normide (näiteks kriminaal- ja haldusõigus) ning eraõiguse normide (nt lepingusoovad ja varasuhe) kategooriaid.

Õigusnormide rakendamine hõlmab tõlgendamist ja kohaldamist ning nende täitmise tagamist õigussüsteemis. Rikete korral võivad järgneda sanktsioonid, mis võivad olla rahalised karistused, kohustused täita või muude õigustoimingute rakendamine. Seega moodustavad õigusnormid õigussüsteemi põhielemendi, mille abil määratakse inimeste õigused, kohustused ja käitumise piirid.